Anija valla isetegijate Jõulukontsert jätkus meeleoluka jõulupeoga. Sellised koosolemised muudavad meie vahvat seltskonda veelgi ühtsemaks. Kaisa ettepanekul mõtisklesid kõik kooriga seotud positiivsetest emotsioonidest ja jagasime neid teistelegi. Nendes väljaütlemistes oli nii palju sellist, mille peale tahaks öelda- jah, ka mina olen nii tundnud, ka minule on meeldinud sellised seigad meie koorielust. Olgu selleks Lihula laululaval lauldud laul, mis kõlas karges ilmas imeliselt või Olustvere pargipäeval kuumimal suvepäeval esinemine. See tekitas sooja ja mõnusa tunde. Me oleme kasvamas veelgi ühtlasemaks pereks!
Kuid siiski, mõningate naljakate hetkedega ei saa end siiski ka samastada-Valduri hüüatusega, kui oli kuulnud meie koori esimest korda laulmas: “Segakoor ei laulagi nii jubedalt!” Peale mida liitus Valdur meie kooriga; või Enriku kirjeldusega: “Tulles ettelaulmisele, triikisin särgi, tulin laulsin ette ja peale seda läks triiksärk uuesti pessu!” Ettelaulmine oli Enriku jaoks katsumus.
Selge on see, et laulda meile meeldib, ka koori peol, kus ei ole esinemismomenti vaid laul kõlab lihtsalt meie endi rõõmuks. Meile on ülimalt vajalik, et Ülo, Tiit, Valdur ja Ain võtaksid kaasa oma pillid ja et me nende saatel saaksime laulda. Olgu selleks lauluks-ta-rui-ra-raa stiilis laul, mõni meloodilisem ja sügavam laul või hoopiski mõni lastelaul- hindame vaheldusrikast repertuaari!
Oma ilusate meenutuste eest kinksime kooriliikmetele vineerist lumehelbekese, mis sobib kenasti jõulupuule. Lumehelbekese tegemine oli minule suur väljakutse ja selle tegemise ilu, võlu ja valu kohta saab lugeda SIIT.
Meie lõbusa peo tõestuseks olgu need pildid siin, mis on tõeliselt meeleolukad.
Olgu lisatud, et piltidel, mil mõni on lauanaabrile kuidagi eriti kõrve äärde nihkunud, on tabatud hetki, mil me mängime telefonimängu, märgusõnaga muusikalised terminid.
rksõnaga muusikalised terminid.
