Teksti autor: Mai Viirmann
Hannijöggi osalemine rahvusvahelisel koorifestivalil Riva del Gardas.
Meie selleaastane kaugem koorireis toimus sügisesel koolivaheajal 17. okt.- 21. okt. 2025
Itaaliasse, Riva del Gardasse. Linn paikneb Itaalia põhjaosas Garda järve loodenurgas, on
vana ja väga kaunis, mistõttu turistide hulgas väga populaarne. Õnneks meie seal viibimise
ajal oli turismihooaeg juba läbi. Reisisime koos dirigent Marielli teise koori, Crede kammerkooriga.
Jõudsime pärale nii, et juba samal õhtul toimuvast festivali avamistseremooniast osa saada.
Rongkäik oli väike ja armas, kooride esindajad jooksid oma riikide lippudega avamispaigas
ringi ja oli meeleolukas. Meie koori poolt tegi lippu lehvitades Andres mõned kiiremad ringid.
Peale avamist ahmisime endasse kauneid järve- ja linnavaateid. Hilisõhtune jalutustiir
vanalinnas tulenes kohutavast söögiorgiast, mille osaks me saime kõigi seal viibitud päevade
kestel.
Hommiku- ja õhtusööki pakuti meie hotelli restoranis. Hommikuti oli rootsi laud, kus pakuti
umbes 20 erinevat sorti saia, aga lisaks kaunis rikkalikku valikut muid toite, mille vahel oli
keeruline valikut teha. Eriti hästi maitsesid (kellegile) pannkoogid, sest nende taldrik oli iga
kord, kui meie sööma jõudsime, tühi. Pettumuse valmistasid kuivetunud (värsked) kurgid ja
maitsetud kõvad tomatid (just sellised, nagu meil talvel saada on).
Õhtusöögid algasid rikkaliku salativalikuga, millele järgnes veel kolm käiku. Põhiroog oli iga
päev pastatoit erineva kastme, lisandi või lihtsalt lõhnaga ja õhtusöögi kõhtu mahutamine oli
tõsine väljakutse kõigile. Söögiaegade järgi loksus paika kõikide järgnevate päevade kava.
Järgmisel päeval (18. okt,) oli meie koori lavaproov. See toimus ühes kaasaegses kirikus, kus
hiljem kogu konkurss aset leidis. Laulsime läbi kogu konkursikava. Sättisime iga laulu jaoks
erinevaid koori asetusi, et kõik häälerühmad võrdselt saali kuulda oleks ja me ise samuti
üksteist kuuleks. Lõpuks oli lavaline liikumine juba täitsa käpas, või noh, jalgades.
Peale proovi oli vaba aeg kuni õhtusöögini. See veedeti erinevalt- kes jalutas üles mäkke vana
kabeli juurde, kes käis kohalikku juga vaatamas, kes tegi muud põnevat. Suurem seltskond
jalutas joa juurde. Juga oli vahva, see tuli alla mäe seest ja erinevad platvormid, trepid ja
valgusmäng lisasid langevale veele atraktiivsust, põnevust ja ilu. Joa ümber oli botaanikaaed
meile tuttavate ja võõraste õitsvate ning mitte õitsvate taimedega. Õnneks Marge tundis
(peaaegu) kõiki taimi ja oli nagu kohalik eestikeelne giid. Tagasitee viis taaskord läbi tuttava
kiriku, kus kammerkooride kategoorias võistles Marielli juhatusel kammerkoor Crede.
Vaatasime nende esinemist ja elasime neile, pöidlad pihus, kaasa. Õhtul kogunesime koos
Crede kooriga hotelli terrassile ja pidasime Joosepi sünnipäeva koos mulli, nalja, naeru,
mõnusa olemise ja Ivari digerido mänguga
Järgmisel päeval (19. okt) oli hommikupoolik vaba ja selle sisustas igaüks endale
meelepäraselt. Meie käisime üleval kindluse juures. Sõitsime üles köisraudteega. Gondlisse
lubati korraga kindel arv inimesi ja üks koer, sest kahe koera korraga maa ja taeva vahel
kõlkumisest ei pruugi tulla midagi head. Kindluses olid mitmel tasapinnal vanad
kaitseobjektid, toredad vanad trepid, vahvad õnarused ja imelised vaated linnale. Lisaks oli
sinna rajatud restoran. Külli ja Andres väisasid hiljem restorani ja mõmisesid rahulolevalt
sealse söögi ja joogi peale. Kindluse juurest algasid erineva raskusega matkarajad ja oli
natuke kahju, et matkamiseks aega ei olnud.
Reisi kõige olulisem osa oli õhtupoolikul, kui oli meie koor esines konkursil. Võistlesime
folkloori kategoorias ja laulsime C. Kreegi ,,Mu süda, ärka üles.“, V. Tormise“,,Ingerimaa
õhtutest“ ,,Chastushkad I ja II“, ,,Ringmängulaul“ ning ,,Viis Eesti rahvatantsu segakoorile“
kolm osa- ,,Labajalg“, ,,Muhu kõverik“ ja ,,Kaarajaan“. Kogunesime aegsasti, laulsime hääled
lahti, püüdsime keskenduda ja siis lavale! Ehkki alati jääb midagi natuke natuke kripeldama,
millega ei saa rahul olla, mida oleks võinud ja saanud paremini teha, siis üldjoontes olime
päris tublid. Laulud tulid kenasti välja, liikumine samuti. Päris kindlasti andis igaüks endast
parima, mis tol hetkel anda oli. Meid innustasid pealtvaatajatena Crede koori liikmed, kes
lehvitasid Eesti lipukesi ning pakkusid elevust ja tuge. Peale meie etteastet lisandusime me
oma kooriga pealtvaatajate hulka ja vaatasime- kuulasime teisi meie kategoorias võistlevaid
koore. Tekkis kahtlus, et me oma Kaarajaaniga teistele vastu ei saa, eriti Indoneesiast pärit
koorile, kelle väljanägemine oli eriti muljetavaldav, laulmisest rääkimata. Õhtul toimus
sõpruskontsert, kus lisaks Tormise lauludele laulsime M.Saare laulu ,,Laulik“ ning P.
Uusbergi ,,Mis on inimene“.
Järgmise päeva (20.10) hommikupoolik oli vaba. Päev sai toreda alguse Ivari
torupillimänguga lähedal asuvas kirikus. Seejärel sõitsime väikese laevaga Garda järve ääres
asuvasse linna Limonesse. Väisasime sealseid vaatamisväärsusi, külastasime põnevaid paiku
ja jalutasime niisama linna peal. Õhtupoolikul toimus Festivali lõputseremoonia. Selleks
kogunesime taas tuttavasse kirikusse. Hurraa, Hannijöggi esinemist hinnati hõbediplomi
vääriliseks! Nii tore, et muuhulgas leidis äramärkimist meie lavaline liikumine ning olla isegi
nähtud lauljate rõõmu esinemise ajal! Ka Crede koor sai tublisti tunnustatud. Loomulikult oli
vaja tähistada ja seda me ka tegime.
20.okt algas kojusõit. Algul bussiga, siis ühe lennukiga ja peale pikka ootamist Frankfurdis
teise lennukiga, nii et koju jõudes oli juba järgmine päev.
Ilmadega meil vedas. Kui kodus oli juba sügis ja käisime juba kergemate jopedega ning
päevasoe ei tõusnud üle kümne kraadi, siis Itaalias oli meie mõistes suvi. Ühel päeval oli
sooja isegi üle 20 kraadi ja ka õhtud olid soojad. Taimed vohasid, siin- seal õitsesid mingid
puud ja hekid, lilledest rääkimata. Granaatõunad, sidrunid ja mandariinid rippusid puude otsas
ja kõik nägi välja väga kaunis.
Kogu Itaalias viibitud aja jooksul tekkis aeg- ajalt spontaanseid ühiseid laulmisi. Juba minnes,
lennujaamas, saime laulda Joosepile sünnipäevalaulu; õhtusöögil ühele saalisviibijale samuti;
joa juurest tagasi tulles maanteetunnelis (milline akustika!); Limones kirikus olles, kui
laulsime ,,Mu süda, ärka üles!“ ja keegi kirikus viibijatest hakkas laulma ,,Jesus, remember
my….“ , mida meie laulsime kaasa jne.
Hindan väga ühise eesmärgi nimel panustamist, mõnusaid päevased kulgemisi ja õdusaid
õhtusi üheskoos istumisi tubades ja kohvikutes, kellegi pakutud abikätt või sõbralikku sõna, et
mõni asi saaks kergem, selgem ja helgem. Ja see hommikune luikedega koos ujumine, koos
taustal kõrguvate mägedega, oli imeline!
Suur, suur tänu Mariellile, et oled, lood ja innustad; Joosepile ägeda reisi planeerimise ja
organiseerimise eest ja kõigile koorikaaslastele miljoni suure ja väiksema asja eest! Oli
ütlemata tore reis!
Mai